2022. aasta Järvamaa laulu- ja tantsupeo „Aeg – ajalt tuleb küsida…“ märksõnaks on AEG, mis on sidemeks erinevate põlvkondade vahel. Aja abil suudame me mäletada minevikku, minna mõttes tagasi 19. sajandi ärkamisaega, kui sai alguse meie laulupidude traditsioon ja jõuda saja aasta tagusesse noore Eesti Vabariigi algusaastatesse, kui 1923. aasta VIII üldlaulupeol kõlas esmakordselt Mihkel Lüdigi ja Friedrich Kuhlbarsi „Koit“: „Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal…“ – Seda aja puudutust laulupidude avamistel on oma nahal tundnud küllap iga eestlane. See on hetk, kui kohtuvad minevik ja olevik ja ka tulevik, sest need laulukaare all laulvad tuhanded lapsed on just need, kes kannavad tulevikus aina edasi oma vanemate hoitud traditsiooni ja pärimust.
AEG on abstraktne mõiste, sellesse võib uppuda, sellesse võib end unustada; aja möödumist võib mitte märgata, aeg võib tohutult venida. Sageli ei ole meil aega, kuid tihtilugu lööme me aega surnuks. Seepärast ei räägi ka Järvamaa laulu- ja tantsupidu ajast surmtõsiselt ja pelgalt minevikuvormis, vaid ikka mängides ja lustiga, erinevad põlvkonnad rõõmsalt koos laulmas ja tantsimas.
Öeldakse, et iga inimene on täpselt nii vana, kui vanana ta ennast tunneb. Aga on hetki, kui vist kõik tunnevad end noorena - just selline võiks olla üks Järvamaa laulu- ja tantsupidu.
Kui näitlejalt, muusikult, tõlkijalt ja kultuuritegelaselt Peeter Volkonskilt küsis ajakirjanik tema 60. sünnipäeva puhul tehtud intervjuu lõpuks: „Kuhu kaob aeg?“, vastas Volkonski lihtsalt ja ausalt: „Ma ei tea. MA EI TEA.“ Sama küsimuse küsib Järvamaa laulu- ja tantsupeo finaalis väike tüdruk oma vanavanaisa käest:
„Vana, kuhu kaob aeg?“
„Ma ei tea,“ vastab vanavanaisa ja võtab lapselapsel kõvasti käest kinni.